Uudised
Seoses läheneva Võidupühaga PDF Print E-mail
14.06.2012
avaldame meie kodulehel Tallinna Ülikooli õigusajaloo ja võrdleva õiguse korralise professori Peeter Järvelaid`i soovil tema artikli. 
Vabadusõja kangelastest ja ilmasõja ohvritest Vabadussõjale, Võidupühale ja Eesti riigile mõeldes
prof. Peeter Järvelaid
On saabunud meie kliimavööndis ilusaim suveaeg. See on aeg, kus meie hinges peaks olema kõige vähem ängi ja me saame mõelda elu ilusamale küljele.  Suve alguse pühitsemine viib mind sageli mõttele, meie kultuuriliste juurte üle. Meie rahva mälus paistab olevat nii mitmeid ajaloolisi ladestusi, mis pole veel tänasekski mingiks üheks valitsevaks käitumismalliks sulanud. Läänemere ääres poolakad austavad vist meist hardamalt oma esivanemaid. Kas see on seotud vaid usuga - ei tea - aga näiteks Zakopane surnuaia väraval on kiri  - rahvus on rahvas ja tema hauad. Sellest loogikast on mõistetav, miks hingedepäeva (novembris) pühitsetakse kogu Poolas tõeliselt massiliselt ja kalmistud pole Poolas kunagi inimtühjad. Liikudes väljapool riigi pealinna Eestis, tekib vahel tunne, et meid on arvuliselt lihtsalt nii väheks jäänud, et meid ei jätkugi kõigile väiksematele kalmistutele minekuks. Enne Jaanipäeva tasuks Eestis aga võimalusel käia kindlasti ka väikestel kalmistutel ja vahel rahulikult mõelda asjade üle, mis seotud meie ajaloo kultuurilise omaksvõtmisega. Ehk sellised pisikesed, rohtukasvanud väiksed kalmistud annavad meie vaimule sobiva pinnase mõistmaks kunagi hiinlaste poolt antud hinnangut maailma ajaloole ja nimelt võõraste küsimusele, miks mongolite (ülem)võim kujunes pikemas ajaloolises perspektiivis siiski suhteliselt lühikeseks – „nad kaotasid oma võimu, sest nad tohutult kiirustasid kõiges“ olevat vastanud elukogenud hiinlane. Väikestel kalmistutel Eestis tunnetab seda meie rahva pidevat kiirustamist lausa füüsiliselt. Üheks selliseks väikeseks ja suhteliselt meie ühiskonna „keskmist kalmistukultuuri“ esindavaks surnuaiaks on Mihkli kalmistu Koonga vallas Pärnumaal. Kui püüaks meie kultuuri jaoks laiendada seda poolakate mõtet, et rahvuse hulka kuuluvad ka meie esivanemad, kes puhkavad oma und mitte ainult riigi tähtsamatel kalmistutel, vaid samuti lihtsatel väikeste kogukondade surnuaedades. Meie kiirustamismaania ei anna meile aega isegi sügavamalt mõelda oma eelkäijate tegemistele. Kiirustamine ei anna aega mõelda rõõmuga ja positiivse energiaga hällide poole, kust peaks tulema meie rahva tulevik. Nooremast põlvkonnast peaksid tulema ju need, kes kord viivad edasi meie keele ja kultuuri trotsides raskusi sooviga jääda ikka eesti kultuuri kandjateks. 
Pean tunnistama, et sattusin Mihkli kalmistule esimest korda 22. mail sel aastal, kui saadeti viimsesse puhkepaika prof. Gabor Bereczkit (1928-2012). Tegelikult on kalmistutel oma ajalugu ja see päev oli selle kalmistu loos kindlasti eriline, sest asetati ju sellel kalmistul pärgi nii meie riigi presidendi poolt, kui Soome ja Ungari riikide poolt ja ärasaatjate hulgas oli avaliku elu tegelasi, kes kuuluvad meie kultuuri eliiti. Mark Soosaar, kes kultuuriinimesena tundlikum kui teised kohalikud, püüdis kohalikele vallameestele hingele panna, et oma kalmistu eest võiks tulevikus enam hoolt kanda ja eriti kevadel-suvel, kui siia tullakse kaugemaltki kui vaid Koongast või Pärnust. Mihkli kalmistu on nüüd G.Bereczki matuste järel kantud rahvusvahelisele kaardile, sest kui temast ikka ja jälle teaduslugudes kirjutama hakatakse, siis mainitakse kindlasti tema erilist soovi, olla sängitatud oma sünnimaast kaugel asuvale külakalmistule Pärnumaal. Ajalooga on sageli nii, et üks lugu lükkab jutustama (uurima) mõnda juba veidi unustatud lugu. G.Bereczki matustega seoses, kerkis üles veidi laiem küsimus seoses Mihkli kalmistuga ja nimelt küsimus, kes enne suurt keeleteadlast ja tõlkijat on meie kultuurile suurima panuse andnud ja kelle viimane puhkepaik samuti sellel kalmistul. Tegelikult olevat G.Bereczki Eestisse eemalt tulnuna alati rõhutanud, et on isegi imelik, et on unustusse langenud Koonga vallas sündinud ja Mihkli surnuaial puhkav Mihkel Lüll (1884-1941). Mihkel Lüll oli sündinud Pikavere külas Koonga vallas Naelaka talus taluomaniku pojana. Kui otsida tema kohta andmeid, siis leiame, et ta oli põllu-,metsa-, sõja- ja kirjamees. Tema koolitee oli seotud  Tammiku vallakooli ja Pärnu linnakooliga, edasi viisid tema õpingud juba Venemaale. Seetõttu oli ta 1917.a. Eesti ajaloo jaoks väga otsustavatel hetkeldel saatuse tahtel Petrogradis. Ajaloos on kindlasti suuremaid ja väiksemaid kangelasi, aga kangelased on kindlasti need inimesed, kes suudavad neile antud rolli maksimaalselt realiseerida. Kaasaegsete jaoks oli Mihkel Lüllil kindlasti väga suured teened meie omariikluse saavutamise teel. Loomulikult oli meie riigiks saamine paljus meie õppinud juristide ja poliitikute teene, aga vahel oli teatud läbimurreteks vaja teatud eredaid isikuid, kes said omaltpoolt ja omamoodi kaasa aidata asjade edasiviimisele. Nii oli see ka Mihkel Lülliga. Eesti riikluse sünd jääks tulevikus Koonga kandi lastele paremini meelde, kui neile räägitaks seda lugu Koonga valla mehe Mihkel Lülli käigust tollase Venemaa valitsuse juhi vürst Georgi Lvovi (2. november 1861 – 7. märts 1925) juurde. Seda enam, kui seda lugu võiks rääkida lastele näiteks koos looga, kuidas Eesti taasiseseisvumisel president Lennart Meri USA presidendi kalli vana gloobuse peale pastakaga häid kalapüügi kohti märkis ja nii päris palju maailma lisatähelepanu Eestil tõmbas. Aga õigusajaloolasena tuleb siiski öelda, et vaatamata meie keerulisele 20. sajandi ajaloole, on meie riikluse eelduste tekkimisel ülioluline etapp tõesti 1917.a. kevadel, kui veel toimiva Venemaa raames sisuliselt halduslike piiride kehtestamisega loodi uue Eesti Vabariigi jaoks tema põhipiirid. Samuti oli just autonoomia taotlus seotud otseselt paljude nende eeldustega, mis tegid Eestist lõpuks iseseisva riigi. Eelnõu oli Venemaa valitsusele üle antud juba 17. (30.) märtsil 1917. Et eelnõust saaks seadus, otsustati Peterburi eestlaste toel seda „aidata see läbi suruda ka revolutsioonilisel teel”  ja me teame, et kuni 40 000 eestlast marssis just selle eelnõu toetuseks rongkäiguga läbi Petrogradi 26. märtsil (8. aprillil) 1917. Rongkäigule andis lisajõudu, et selles rongkäigus marssis 12 000 – 15 000 eesti sõjaväelast 30 orkestriga! Ametlikult korraldati rongkäik Eesti talurahva vabastamise mälestuseks nagu seda ametlikult ikka oli olnud ka näiteks meie üldlaulupidudele lubade saamisel. Pärast seda manifestatsiooni läksidki Eesti esindajad vürst Georgi Lvovi vastuvõtule, et eelnõu kinnitamist kiirustada. Imposantsuse pärast võeti kaasa Koonga vallast pärit suure habemega turjakas sõjaväelane Mihkel Lüll, kes olevatki seal valitsusjuhi kabinetis põrutanud rusikaga peaministri lauale ja käratanud: “40 000 eesti sõduri nimel Petrogradi garnisonis nõuan seaduse otsekohest kinnitamist!” Venemaa peaminister olevat püüdnud sõjameest rahustada, lubades, et  tehakse kõik, mis võimalik. 30. märtsil (12. aprillil) 1917 valitsus kinnitas Eesti autonoomia seaduseelnõu (määruse). Selle seadusega ühendati Eesti rahvuslik maa-ala üheks kubermanguks. Kubermangu asjaajamine anti valitsuse määratava erilise komissari kätte, kelleks sai Tallinna linnapea, advokaat Jaan Poska (1866-1920). Eesti riikluse seisukohalt oli ülioluline, et selle aktiga oli ette nähtud vastloodud „suure“ Eestimaa kubermangu (see oli ka juba meie tänase  riigi tuumikala) maanõukogu moodustamine, kes siis 1917 novembri lõpus kuulutas end kõrgeimaks võimuks Eesti alal.  Mihkel Lülli panus Eesti riikluse sündi oli kindlasti suurem kui vaid tema kuulus rusikahoop vürst Lvovi kabinetis, aga see oli sedavõrd sümboolne, et jäigi legendina saatma M.Lülli kuni tema elu lõpuni. M.Lüll püüdis peale Vabadussõda leida endale kohta Eesti poliitilises elus, püüdes 1920. a. pääseda Riigikokku nimekirjas Sõjameeste Võit, kuid tema nimekiri ei omanud sõja järel enam edu. Kuid teenete eest Vabadussõjas anti talle Läänemaal Vanamõisas väärikas elukoht, kus ta kuni 1941.a. traagiliste sündmusteni tegutses. Kas teadsid tema hukkajad 1941.a. suvel, et just selle mehe rusikahoop, murdis Eestile 20. sajandil tee omariiklusele või tegutsesid nad Vabadussõja kangelasega arveid klaarides lihtsalt pimedast vihast, seda me ilmselt ei saagi teada. M.Lüll maeti lähedaste poolt 1941.a. Mihkli kalmistule ja talle tegi tammepuust lihtsa risti Pikavere taluperemees. M.Lülli haual olev rist on ajast puretud ja ootab juba selgelt asendamist suurema hauatähisega, millelt võiksid nii kohalikud kui võõrad välja lugeda, et seal puhkab meie riigi sünni juures südame ja hingega tegutsenud mees. Koonga kandi lapsed võiksid sellest aga õppida, et ajaloos on hetki, kui suurte sündmuste ligi satuvad tegelikult lihtsurelikud ja siis sõltub juba mehest või naisest endast kas ollakse valmis selleks, mida saatus neile ette pannud. M.Lüll sai oma rolliga Eesti jaoks Petrogradis 1917.a. hakkama ja seetõttu loeti teda õigustatult mitte ainult kodukandis kangelaseks.  Kuid Mihkli kalmistul on suure kultuuriloolise väärtusega Mihkli Vabadussõja mälestussammas. Koonga vallas Pärnu maakonnas avati esmakordselt see mälestussammas mais 1926. Kahekümnenda sajandi teisel poolel  langes see kuju hävitajate küüsi ja alles 1988. aasta Võidupühal taasavati Mihkli kalmistul Vabadussõja monument uuesti. Mihkli kalmistul olev sammas on oma mõõtudelt suhteliselt tagasihoidlik, kuid minu arvates on ta üks huvitavamaid Eestis. Koonga valla mehed, 1926. aastal kirjutades tekste Vabadussõja mälestusmärgile, panid kirja väga sügava õpetuse, kuidas kirjutada suurte konfliktide aja ajalugu. Mihkli kalmistu mälestuskivil on kirja pandud nii maailmasõjas hukkunute kui  Vabadussõjas langenud kihelkonna meeste nimed. Kui tänases Eestis meie poliitikud püüavad tekitada tänagi veel suurt segadust, arvates, et isegi nii pikaajalise distantsi järel võiks just neil olla õigus nimetada kedagi kangelaseks või mitte omamata mingeidki selgeid kriteeriume. Vahetult maailmasõja- ja Vabadussõja järel lihtsad Koonga valla mehed aga omasid kindlaid kriteeriume. Nad nimetasid esimeses maailmasõjas langenud oma kihelkonna mehi – „ilmasõja ohvriteks“ (võõras väes, võõras mundris, võõraste lippude all langenud on ohver ja see ei sea kahtluse alla kuidagi nende meeste isiklikku meheau, julgust- ja väärikust). Kangelasteks lugesid Koonga mehed aga „ oma riigi eest auga lahingus langenuid“ (seega sõdida tuli selgelt Eesti riigi eest ja oma lippude all, aga samuti lugesid need ise sõjast osavõtnud mehed, et kangelased on vaid need, kes langenud lahingus sõdurile väärikal kombel). Seega mälestuskivil kirjas selge piirang – „Vabadussõja kangelastele, kes auga lahingus langenud.“ Tänastele 20. sajandi pärandi suhtes otsustajatele, kellest paljud pole kunagi ise püssirohusuitsulõhna tundnud, tasub meelde jätta vanade sõjameeste teadmine, et sõda pole naljaasi ja  igale sõjamehele pole saatus üldse andnudki võimalust auga lahingus langeda, sõda on julm vaatemäng ning sõjas on alati olnud ning saab tulevikuski  olema kangelastest palju enam ohvreid. Ida-Euroopa ajalugu 21. sajandil pole suutnud siin veel selget vahet teha ja tõmbleb sageli sarnaselt Venemaaga veel otsingute ajas, kus vahel püütakse kangelaseks olekut isegi pärandatavaks teha.....Taoline praktika ei peaks kuuluma meie kultuuri ja seetõttu on Mark Soosaarel kindlasti õigus,  kui ta arvas Gabor Bereczki matuste ajal õitsvate sirelite vahel sel surnuaial seistes, et Mihkli väike kalmistu koos Vabadussõja mälestussambaga peaks olema tegelikult meie kultuuri jaoks säilitatud isegi mitte kui üks kalmistu vaid kui tükike ehedat rahva tarkust, kuidas saada hakkama oma ajalooga. Kui me suudaksime Mihkli kalmistu korda teha ja säilitada meie tulevastele põlvedele, siis oleks meie kultuuris Pärnumaalgi olemas koht, kus käia sagedamini ja koos laste- ja lastelastega nagu teevad seda näiteks oma kodumaal poolakad ja seal toimub see ilma mingi sunni- ega riikliku korralduseta. Mulle tundub, et üks ajalootund sel kalmistul Koonga valla koolilastele igal kevadel, teeks neist selles mõttes haritud  inimesed, kes saaksid kogu elu hästi aru nii sõdade loomusest üldse kui ka sellest, kuidas nendes rasketes oludes inimesed siiski on suutnud inimeseks jääda.
 
Meil oli taas tore talgupäev PDF Print E-mail

07.05.2012
Laupäeva hommikul natuke enne kella ühteteist ootas talguhunt (nii oli rinnamärgil kirjas) Nele talgulisi külaplatsil. Järjest nad saabuma hakkasidki, Mälgu-Jürilt Maia, Aimi, Malle ja Marjo. Kopliäärelt Lii ja Kimmo, kes oli kaasa kutsunud ka sõbra Jarko Koonga külast. Uuetoa-Mihkli esindaja Aivar ja Sepalt Jorma. Mõnevõrra hiljem liitusid meiega Kerli ja Kristine, ka Koonga külast, samuti Mati Põldelt tuli pärast meie hulka.
Põhiliseks tööks oli külatänava äärte riisumine, küla algusest kuni palvemajani välja. Noormehed "kärutasid" lehed silmapaistmatusse kohta kõdunema. Vahepeal sai natuke elektriliini alt mahavõetud puid kokku korjatud ja võsagi lõigatud. Töö lõpetatud, ootas meid külaplatsil talgusupp. Magustoiduks pakkus Nele Sepa mahetalu perenaisena omatehtud vaniljejäätist. Aitäh teile hoolimast end ümbritsevast!  Eks selline koostegemine näita ka lugupidamist üksteise vastu.
Külaplatsi olid Vambola ja Külli juba nädala sees ära riisunud, Küllil lilledki istutatud. Nemad annavad ka alati oma panuse küla heakorrastamisse.

Ühtlasi tuletame ikka-jälle meelde, et avatud külapäev koos küla III kokkutulekuga toimub 18.augustil 2012. Seega saavad kõik huvilised aegsasti oma plaane teha. Väga tore oleks, kui sel päeval leiaksid tee kunagisse kodukanti ja lapsepõlvemaale ka naaberküladega seotud inimesed. Oleme rääkinud sellestki, et õnneloosi paneme kokku omavalmistatud käsitöödest, toodangust ja aiasaadustest. Oleme siis aktiivsed igasuguseid asju valmis tegema ja julgesti pakkuma. 

 
"Teeme Ära" ja külapäev PDF Print E-mail

15.03.2012
Sel aastal toimub üle-eestiline "Teeme Ära" 05.mail. Meiegi oleme selle raames korraldanud oma küla kevadisi koristuspäevi ja teeme seda ka sel aastal. Seekord on talgujuhiks Nele. Nagu juba traditsiooniks alustame päeva koristustalgutega, kehakinnituseks pakume suppi ja lõpetame päeva ühiselt lõkke ääres.

Nüüd on ka juba must-valgel kinnitus selle kohta, et meie projekt "Pikavere avatud külapäev" sai rahastuse Leader programmist kohaliku tegevusgrupi Pärnu Lahe Partnerluskogu kaudu.
Avatud külapäev ja ühtlasi küla III kokkutulek toimub 18.augustil ning oodatud on kõik huvilised. Paika on pandud ka päevakava, ega projekti ei saagi ju muidu kirjutada, kui kõik peab planeeritud olema. Päeva programmi tellisime Elamuspangalt. See sisaldab kiikingut, vibulaskmist, tiigrirada, mis on batuuti meenutav takistusrada, üldpäevajuhti ja kostümeeritud lastepäevajuhti, kes korraldavad ka mänge ja võistlusi jm. Lisaks tahame pakkuda esinejaid rahvakultuuri vallast, kavas on ka õpitoad, viktoriin küla ajaloost ja õnneloos. Kuna kauplustes on niigi müügil igasuguseid vidinaid, siis meie otsustasime, et teeme õnneloosi hoopis omavalmistatud käsitöödest, toodangust, aiasaadustest ja taimedest. Seega hakkame nende asjade peale juba varakult mõtlema.
Külapäeva osalustasuks on kõigile täiskasvanutele 2€.
Vastavat reklaami jälgige meie kodulehelt, samuti teeme edaspidi reklaami ka mõnes suuremas ajalehes ja kindlasti laseme info liikuma suust-suhu.

 
Eelinformatsioon PDF Print E-mail

02.02.2012
Meil on plaanis korraldada küla III kokkutulek 18.augustil. Seekord tahame seda korraldada avatud külapäevana, kuhu on oodatud kõik huvilised. Pärnu Lahe Partnerluskogule kirjutati Nele ja Marjo koostööna projekt "Pikavere avatud külapäev", et taotleda Leader programmist toetust ürituse läbiviimiseks. Jääb oodata vastust projekti rahastamise kohta ja hoiame pöialt, et see on positiivne. Seega praegu konkreetsemalt ei kirjuta.
Külapäevast huvitatutel soovitame võimalusel vaadata ikka meie kodulehte, kus avaldame vastavat infot.

 
Tunnustus Vambolale PDF Print E-mail

13.12.2011
10.detsembril toimunud Koonga valla 20.aastapäeva peol tunnustas vallavanem tänukirjaga 15 valla inimest. Meil on hea meel, et meie külast oli tunnustatute hulgas ka Vambola, kes on tänu auga ära teeninud. Soovime Vambolale jätkuvat tervist ja jõudu küla heakorrastamisel!

 
<< Start < Prev 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 Next > End >>

Results 37 - 45 of 108
© 2019 www.pikavere.ee
J! is Free Software released under the GNU/GPL License.